Teine päev

Mul on vist väike jetlag.. ei saanud öösel üldse magada, aga asi võib olla ka selles külalistemajas. Homme üritan oma õigesse elukohta ümber kolida.

Täna otsustasin hommikul üksinda Petronase tornide juurde minna, kuna nägin seal eile šopingukohti ja soovisin osta igapäevast korralikku käekotti. Loomulikult eksisin ma ära, kuid tänu sellele jõudsin hoopis Kuala Lumpuri Times Square'i, kus oli väga palju kaubanduskeskuseid. Sain käekoti, Starbucksi kohvi ja odavat aga head sushit ka :)

Seejärel oli aeg suunduda ülikooli poole, kus sain kokku teiste vahetustudengitega ja meie juhendajatega, kellega käisime Orang Asli muuseumis ja Batu koobastes. Nägime veidi paremini Kuala Lumpuri tavapärast ilma - õnneks olime kõva vihmasaju ajal muuseumis. Batu koobas oli loomulikult põnevam kui muuseum. Trepiastmeid oli küll ehk veidi liiga palju, kuid seltsiks olid tavapärased tuvid, toredad ahvid, aga ka kuked.

Tutvusin küll mitmete uute inimestega, kuid ega meid vahetusüliõpilasi siin UniKL-is vist väga palju ole. KL-s tagasiolles läksime portugaallasega ja sakslastega sööma minu praeguse elukoha kõrvale. Ise poleks ma sinna vist sisse astunud, sest see piirkond siin ei tundu kõige kenam. Praegu olen nimelt sellises piirkonnas nagu Kampung Baru, mis jääb ülikoolile väga lähedale ja on selles mõttes hea. Samas hoiatas eile mind üks ülikooli töötaja, et peale kümmet õhtul ei tohiks ma külalistemaja ette jäävas piirkonnas üksi liikuda. See andis ka korraliku tõuke siit võimalikult kiiresti ära kolida. Aga kui tulla toidu juurde tagasi, oli sakslastel õigus, kui kiitsid seda taevani. See oli tõesti väga hea ja oluliselt odavam kui kesklinnas. Pärast käisime veel itaallastega Petronase tornide all olevas kaubanduskeskuses ja tegime ka veidi pilte. Kui koju kõndides tee tarakanidest/prussakatest, rottidest ja kassidest kubises, pani see korra mõtlema eelnevalt söödud toidu kvaliteedile. Aga oma südamerahu huvides võiks sellele vist mitte mõelda.

Enne siiatulekut kuulsin mitmeid inimesi rääkimas Malaisia inimeste sõbralikkusest. Söögikohas sain selle kohta suurepärase tõestuse. Sealne restoraniomanik vms (Uncle Dean) tuli kohe meie seltskonna juurde lauda meie tellimusi võtma ja selgitama mida miski tähendab (kuna menüü oli ainult Malaikeelne). Aga lisaks sellele tahtis ta olla kindel, et talle jääks meelde meie kõigi päritolu ja meie nimed. Kui ütlesin, et olen Eestist pärit, meenutas ta kohe seda Eesti modelli, kelle kohta oli kuulnud/lugenud. See mees tundus olevat väga haritud ja laia silmaringiga, kuigi välimuse järgi poleks osanud seda küll ette näha. Eriti põnevaks läks asi siis, kui ta hakkas rääkima sellest, et ta on hingeotsija (soul searcher) ja väitis, et näeb meie hinge. Ei tea, kui palju tema sõnadest täppi läksid, aga mingi osa kindlasti.

Selenoloogia huvilistele - kuu on tõesti teistpidi siin, aga pilti ei ole. Peate ise siia vaatama tulema.

Ja mõned pildid siis ka:

Minu ülikool

Orang Asli inimesed

Kuulsad Batu koopad

Nagu näha, oli trepiastmeid tõesti palju.

Ahvike sööb kookost

Ahvibeebid mängivad