Viiekümne kuues päev

Täna on vahenädala viimane päev. Kahjuks nädala jooksul kuhugi väga kaugele ei jõudnud, aga otsustasin üksinda Georgetown'is ära käia. See oli mõnus kolmepäevane lühireis. Linnas sain kokku kohaliku Faiz'iga, kellega eelmine nädalavahetus tutvusime. Ta oli kodumajutuses siis kohalike esindaja meie ülikoolist. Tänu temale tegin tutvust ka Penangi kui terve maakonnaga. Georgetown on ainult üks osa sellest ja hoopis teistsugune. Teisel päeval saabusid linna ka sakslased Max, Philipp ja Simon, kellega koos saime Faizi õpetusel proovida traditsioonilisi toite.

Georgetown on üks väga tore linnake, kus tundub, et kolme erineva taustaga malaislasi - malaid, hiinlased ja hindud - on üpris võrdselt. Lisaks sellele on Georgetown võrreldes ülejäänud Penangiga natukene vaiksem ja hubasem, hooned on madalad ja paljud neist on kaunistatud ilusate pildikestega. Nimelt on Leedu noor kunstnik Ernest Zacharevic kaunistanud linna oma kaunite joonistustega. Georgetown kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Esimesed joonistused tänavatel.

Nagu näha kasutatakse Georgetownis liiklusvahendina palju jalgrattaid, mida mujal eriti ei näe.

Mošeed igalpool

Aga ka muud pühakojad..

Sel päeval, kui linna jõudsin peeti hindu kalendri püha Diwali (Malaisiapäraselt Deepavali), mispuhul esines kaubanduskeskuses üks India päritolu räppar.

Pühakoda iga nurga peal..

Mõned ka veidi euroopalikumad..

Külastasin ka kindlust Fort Conrwallis.

Teisel päeval otsustasin minna Penangi mäe otsa.

Hindu templid näevad alati nii põnevad välja.

Astusin ka sisse ja nägin pealt mingit huvitavat tseremooniat.

Ja siis hakkas vihma sadama.. ikka korralikult. Ootasin kaua-kaua katuse all, et sadu natukenegi vaiksemaks jääks. Seejärel võtsin vihmavarju ja kõndisin veel veidi mäe peal, kuid mingeid häid pilte ei teinud. Üks hetk peatasid mind neli kohalikku poissi ja soovisid pilti teha. Arvasin, et nad soovivad, et neist pilti teeksin, aga ei. Kõik soovisid pilti minuga.. ei tea, miks küll.

Ja siis oligi aeg tagasi alla minna.

Kuna päike tuli välja, otsustasin jalutada Kek Lok Si templite kompleksini.

Pärast pikka jalutuskäiku jõudsin kohale.

Vaade Penangile..

Suured kalad tiigis..

Bussipilet maksab RM2 ja hoiatatakse, et juhul kui piletit pole, on trahv RM4.. huvitav.

Traditsiooniline pilt ilusa tänavajoonistusega

Tagasi praamile jalutades astusin endale teadmata sisse ühte pisikesse hiina külakesse.

Eile olin siis Kuala Lumpuris tagasi, kuna eelmisel nädalavahetusel tutvusin Pakistani tüdruku Khadija'ga, kel eile oli sünnipäev. Läksime sel puhul lõunale Araabia restorani.

 

Tegin tutvust ka Araabia köögiga, mille kohta muidugi jälle väga palju ei teadnud.

Ja siis läksime bowlingut mängima.

Stiilinäide..

Viiekümnes päev

Varsti olen Malaisias olnud juba kaks kuud ja koduigatsust pole tekkinud. Olen küllap oma aega kasutanud paremini kui lihtsalt kodu igatsedes. Millega siis vahepeal hakkama olen saanud?

Käisime Kuala Lumpuri lähedal asuvates kuumaveeallikates. Kohapeal oli võimalik looduslikus kuumaveeallikas muna keeta.

See oli veidi jahedam ja siinsele kliimale sobilikum bassein.

Ja see oli soe bassein, mis imekombel ei olnudki nii hull. Eriti mõnus oli see siis, kui vihma sadama hakkas :)

Poisid naudivad sooja vett koos sakslasest professor Karliga.

Laura sünnipäeva puhul leidsin ka aega tähistamiseks.

Pärast keskkonnasõbralike ettevõtete jms messil käimist läksime Gabrielega keskpäevast kohvi jooma. Vaade oli umbes selline.

Vähem kui kahe kuuga on ülikooli kõrvale kerkinud uus kaubanduskeskus. Hakkan seal küllap liiga palju aega veetma :D

Viimasel nädalavahetusel võtsin aga osa huvitavast Homestay projektist. Ei osanud täpselt ette arvata, mida see projekt endast kujutab. Teadsin vaid seda, et eesmärk on tutvustada Malaisia kultuuri ja traditsioone ning elada paar päeva malaislastega koos. Tegelikult õppisin vähem kui kolme päeva jooksul palju rohkem ja mitte ainult Malaisia kohta. Tutvusin kümnest ülikoolist pärit tudengitega, kes omakorda on pärit erinevatelt mandritelt ja erinevatest riikidest. Sõnadega on seda raske kirjeldada, kuid loodan, et pildid suudavad edasi anda vähemalt mingigi aimduse sellest imelisest kogemusest.

Tädid valmistavad meie suurele karjale süüa.

Vaatasime traditsioonilisi Malaisia tantsusid..

..ja loomulikult tegime tantsijatega pilti ka.

Seejärel pidime kõige lihtsamat tantsu ka ise õppima.

Ja seejärel vaatasid õpetajad, kui hästi me iseseisvalt tantsimisega hakkama saame.

Hilisõhtul jagati meid kasuperedesse. Tüdrukud said kõik koos peamajas elada koos kahe abivalmis kasuvanemaga.

Laupäeva hommik algas tibutantsuga.

Seejärel läksime riisipõllule selfie'sid tegema. Pildil UniKL esindus.

Mõned üksikud meie vapustavatest korraldajatest Sunway ülikoolist

Tõlge: Kui kaua oled sa mitte söönud riisi oma perega?

Poisid katsetasid väikeseid toole riisitehases.

Vaatasime, kuidas valmivad kohalikud snäkid.

Saime head ja paremat ka ise proovida.

Kaluriküla

Mõned mereelukad olid veel elus..

..ja õnneks mõned ei olnud.

Leiutatud on spetsiaalsed kiiged, kus lapsed magada saavad.

Läbi kalurikülade jõudsime lõpuks randa.

Lõunasöök serveeriti banaanilehtedel ja kätega söömine võis alata. 

Agro challenge: esimene ülesanne oli püüda kala.

Elasin karjudes oma meeskonnale kaasa.

Veidi teistmoodi bowling - kookospähkliga ja puha.

Kätega kalapüüdmisest mudas sain õnneks eemale hoida ja oma tublidele meeskonnakaaslastele kaasa elada.

Teised võistkonnad said veel mudasemaks.

Ainuke võistlus, mille võitsime.

Pruutpaari õnnistamisel ajasin pulmalised naerma.

Pühapäevahommikune jalutuskäik kasupere kodu juures.

Saime ise batik tehnikat proovida.

Sõbrapilt :)

Istutame mangopuud. Otsustasin moraalne tugi olla.

Poseerime, kui teised tööd teevad.

Ja üks grupipilt ka, kuigi mõned veel rabavad.

Sõbrapilt koos teise tubli moraalse toega..

..ja töökamate sõpradega.

Selfied, selfied..

Justkui päris kunstnikud oleks

Ja veel viimane grupipilt.