Seitsmeteistkümnes päev

Jõudsime lühikeselt aga toredalt reisilt tagasi. Laupäeva varahommikul jõudsime ööbussiga idakalda linnakesse nimega Kuala Terengganu. Ööbuss ise oli huvitav kogemus - magamise tegid väga keeruliseks halvad teeolud, kuid ka see, et bussis oli tõesti VÄGA külm. Arvasin, et teised liialdavad ja võtsin ainult pika seeliku ja kampsuni kaasa, kuid neist jäi väheks. Igatahes, Kuala Terengganus pakuti meile päris odavat autosõitu Kuala Besut'i ja pikemalt mõtlemata võtsime selle pakkumise vastu. Autojuht teadis täpselt, mis kell läheb esimene kiirpaat Perhentiani saartele, seega olime kell kahaksa hommikul juba saarel ja hakkasime ööbimiskohta otsima. See ei olnud väga kerge, kuid kokkuvõttes saime päris odava koha - Celso ja Frank said kahekohalise chalet ja tänu väiksele veenmisele pandi sellesse ka kaks madratsit ning mina ja Gabriele mahtusime ka ära :) Kokku maksime kahe öö eest rm65*3 ehk umbes 12 eurot/in.

Väike kaart saartest. Meie valisime väiksema saare ehk Perhentian Kecil, mis on backpackerite jaoks ideaalne, kuna on igas mõttes odavam kui Perhentian Besar. Seal on kaks põhilist randa - Long Beach idakaldal ja Coral Bay läänekaldal. Meie ööbimiskoht oli kahe vahel.

Esimene päev saarel oli väga unine, kuna ega meist keegi polnud hästi magada saanud. Celso läks paadil kohatud seltskonnaga esimesel päeval snorgeldama, meie vaatasime niisama saarel ringi ja peesitasime rannal. Nägime igasugu põnevaid olendeid.

Udune pilt esimesest loomakesest, keda nägime.

Hommikusöögi ajal jälgis meid selline tegelane.

Suurim loomake, keda saarel nägime. (Kilpkonn oli küll suurem, kuid teda nägime vees)

Ja selliseid tegelasi oli igalpool päris palju.

Põhimõtteliselt logelesime me lihtsalt saare peal kuni õhtu oli käes. Siis sõime teise seltskonnaga (prantsuse tüdruk ja saksa poiss, kes on Singapuris vahetustudengid ning Poola tüdruk, kes hetkel Malaisias ringi reisib) õhtust ning läksime nautima tuleshow'd Long Beachil.

Olin endiselt väga väsinud nagu ka Gabriele ja Frank, seega läksime varakult oma chalet'sse magama. Järgmisel päeval rääkisid teised mulle, et öösel olevat olnud kõige jubedam vihmasadu ja äikesetorm, mida nad näinud on, kuid mina ei teadnud asjast midagi. Pidin ikka väga väsinud olema, et midagi ei märganud.

Järgmisel päeval oli ainult üks plaan - minna snorgeldama. Gabriele liitus selle plaaniga. Maksime pika snorgeldamisetripi eest ja laenutasime lestad ning siis istusime paadikesse. Esimene peatus oli haipunktis. Mõni nägi seal tõesti haibeebisid, kuid mina enda arust mitte. Aga muid kalu oli ka väga huvitav jälgida. Teistes punktides nägime ka kauneid koralle. Ja kõige põnevam oli loomulikult suur kilpkonn, kes alguses sügaval merepõhjas tegutses, kuid siis otsustas veepinnale meie juurde tulla ja seejärel jälle kiirelt sügavustesse ujuda. Kokkuvõttes oli see väga lahe kogemus ja ootan juba järgmist korda. Vahepeal lõunatasime väikses kalurikülas. Koht oli nagu tõeline urgas, kuid söök nägi välja ja maitses imeliselt. See loogika on siin tavaline. 

Huvitav fakt ka: mõtlesin juba varem sellele, kuidas kohalikud ujumas käivad, kui igapäevaselt on nad pealaest jalataldadeni täiesti kaetud - tuli välja, et nad on ka ujumas täielikult riides ning snorgeldamas kandsid ka päästeveste.

Saarel tagasi olles olin küll väga väsinud aga sellest hoolimata liitusin teistega. Uut sõpra kohates ei kahetsenud ma seda otsust sugugi.

Ahvikesele meeldivat tüdrukud palju rohkem. Meestele tahtis ta ainult virutada ja hambaid näidata. Aga miskipärast tundusid meeste käekarvad ka väga põnevad :D

Ja siis hakkas järgmine äikesetorm meie poole liikuma.

See aga meid väga ei seganud. Poola tüdrukuga ootasime kahekesi tema toas, kuni vihmasadu veidi rahulikumaks jäi ja läksime poiste juurde randa tagasi. Leidsime endale rahuliku varjualuse, kus saime jutustada ja ka kohalikku vesipiipu proovida. 

Gabriele jaoks oli väga kummaline, et õhtusöök jäi söömata, seega ostis ta koduteele kaasa ühe toreda rotiburgeri :D Roti on siin kohalik saialaadne toit.

Koduteel käisime Poola tüdruku toast ka läbi. Tuli välja, et neiu, kes on kodumaalt eemal olnud juba kuus aastat ning reisinud üksinda peaaegu igalpool maailmas, kartis väikest konna oma vannitoas. Olin siis julge tüdruk ja päästsin ta ära ehk siis viisin konna õue.

Teisel ööl unustasin end sääsetõrjevahendiga kokku määrida, mistõttu olen nüüd täiesti ära söödud, aga ehk läheb õnneks ja varsti kaovad need jäljed ära :)

Viimasel päeval oli meil aega kella 12.00-ni, mil paat tagasi sõitis, seega otsustasime Gabrielega jalutada läbi džungli/metsa ilusasse randa, kus teised eelmisel päeval käinud olid.

Selles rannas oleks tahtnud veel ühe päeva peesitada, aga olime otsustanud veeta ühe öö ka Kuala Terengganus, seega ei saanud seda ilu kaua nautida.

Väike majake metsas

Ja oligi aeg tagasi sõita nende kolmega.

Kohe jõuame jälle väiksesse kalurilinna Kuala Besut.

Kaks tundi ootasime sellises kohas (pärapõrgus, mis pidavat olema bussijaam?) oma bussi.

Saime bussiga Kuala Terengganusse kohale, kuid meid pandi täiesti vales kohas maha. Seega saime pool tunnikest keset kiirteed kõndida.

Õhtul viis meie Iraagist pärit võõrustaja Ali meid Chinatowni, kus toimus mingi Hiina festival. Ali ise oli väga sõbralik ja intelligentne inimene, kes rääkis meile nii oma perest kui ka elust Malaisias. Ta ise tuli Malaisiasse õppima 2006ndal aastal ning nüüd töötab ise ka ülikoolis. Kurb oli kuulata, kuidas ta rääkis oma perekonna pidevast rändamisest - alguses Süüriasse ja õed üldse Taani ja USA-sse. Viimaseks peatuspaigaks on ta perekond valinud Türgi, kuhu nad loodavad jääda kauemaks. Ali ise soovib üks hetk USA-sse kolida, kuid rääkis ka, et Iraagi passiga on reisimine väga keeruline. See aga ei tähenda, et ta poleks siiski reisinud. Ta rääkis oma reisidest Malaisia erinevatesse paikadesse ning ka Filipiinidele, millest sain palju kõrva taha panna. Lisaks sain teada, et Malaisia passiga inimesed võivad väga õnnelikud olla. Nimelt olevat Malaisia pass üks väärtuslikemaist terves maailmas, kuna sellega saavad inimesed reisida viisavabalt suurem osa riikidesse. 

Väga andekas kunstnik tööhoos.

Vihmavarju tänavakene, kus oli hea vihma eest varjuda. Taustal meie võõrustaja Ali ja Celso.

Järgmisel päeval läksime kohaliku muuseumi juurde. Piletit ei raatsinud me osta, kuid ka väljas oli niimõndagi vaadata. Lennukil on kirjas Terengganu Bistari, mistõttu mõtlesime, et sellega oleks hea otse koju - Bistari Condominium'sse lennata :)

Muuseum väljaspoolt

16. september on  üleriigiline püha ehk Malaisia päev, mil Borneo saarel olevad Sarawak ja Sabah liitusid ülejäänud Malaisiga. Seega oli tegemist vaba päevaga ja sellele kohaselt toimus muuseumi alal kaunis Malaisia pulm. Meid kui täiesti võõraid eurooplasi võeti seal vastu üüratu külalislahkusega. Alguses küsisiti pruutpaarilt, kas saame nendega hiljem, kui nad söömise on lõpetanud, pilti teha, millega nad loomulikult nõustusid. Kui pildid kätte olen saanud, lisan need hiljem ka blogisse. Seejärel vaatasime niisama ringi, mispeale kõik palusid, et me midagi ka sööks ja jagasid meile kinkekotte. 

Meie kaks näljast otsustasid kaunis pulmaõhkkonnas käed käiku lasta.

Ilus pulmatort

Koos lastega seisime jäätisejärjekorras. Jäätiste valmistamine Malaisias on ikka päris kummaline.

Kinkekoti sees oli selline armas tassike ja lisaks ka väike magustoit.

Kõndisime lähedalolevas pargis ja käisime vanade laevade peal uudistamas.

Ja siis sattusime linna sees asuvale saarele, kus elab ligikaudu 400 inimest. 

Esimene ja arvatavasti ka kõige kaunim maja saarel - koos kuke ja kassidega. Sealsed majad olid suuremal jaolt ehitatud maapinnast kõrgemale, et olla üleujutuste eest kaitstud.

Celso leidis jälle ühe sõbra.

Sellised majad olid saarel tavalisemad.

Käisime Kuala Terengganu Kristallmošees, kus pidin end jälle igaltpoolt kinni katma. Huvitav oli see, et kaugelt näeb mošee välja väga suur, kuid tegelikult oli see väga väike aga kaunis.

Ja siis käisime jälle ühel saarekesel, kus oli palju kaluripaate.

Reisi lõpuks olid poisid väga lähedaseks saanud.

Peale lühikest käiku ka kohalikul turul algas jälle igapäevane vihmasadu ja äikesetorm ning oligi aeg bussi peale suunduda. Tagasiteel oli buss uuem, mistõttu oli see kogemus veidi kergem. Hommikul kodus magasin küll esimese malaisia keele tunni sisse, aga loodetavasti pole see suur probleem.