Kuuekümne kuues päev

Jõudsin eile tagasi lühikeselt Langkawi-reisilt. Seekord oli reis hoopis teistsugune, kuna suurem osa UniKL vahetustudengid olid koos, kaasa arvatud meie imeline rahvusvahelise osakonna seltskond.

Buss oli pooltühi - kokku oli meid 21 (6 inimest rahvusvahelisest osakonnast, kellest üks on Itaalia neiu, 1 tüdruk Pakistanist, 9 poissi Saksamaalt, 3 Itaaliast ja 1 Portugalist ning mina)

Reedel asusime varahommikul teele esimesse UniKL campus'esse, kus nägime täpsemalt kogu teaduskonda ning seejärel saime võimaluse iseennast, oma kodumaad ja ülikooli tutvustada. Seejärel jätkasime tüütut bussireisi, et jõuda ööbimiskohta Alor Setari. Hilisõhtul otsustasime poistega linna peal ringi vaadata, kuid ainuke koht, mille leidsime oli tavapärane 7 Eleven. Seega otsustasime hotellitoa-peo kasuks ning mingi hetk läksime ka katusele vaadet nautima.

Järgmisel päeval ärkasime vara ja liikusime edasi Langkawi suunas. Keskpäeval jõudsime kohale ja mängisime terve päeva turiste. Pärastlõunal kasutasime köisraudteed, et jõuda kõrgele mäe otsa, aga nagu juba tavaks on saanud, ei lasnud udu meil kaunist vaadet nautida. Õnneks oli ilm ilus ja nägime seda ilu vähemalt tee peal.

Poseerivad

Udu mäe otsas

Õhtuks jõudsime oma mitme-tärni hotelli. Laupäeva õhtuks oli rahvusvaheline osakond meie jaoks kena ühise õhtusöögi korraldanud ja seejärel läksime järjekordselt poistega linna peale. Seekord õnnestus see veidi paremini - leidsime nii-öelda parima pubi-klubi, mis oli põhimõtteliselt ühe väikese poe terrass ehk ei midagi luksuslikku. Aga hiljem tegime tutvust ühe päris-klubiga, mis oli täitsa asjalik. Siis hakkas aga meie seltskond kiiresti kokku kuivama ja mingi hetk otsustasime, et peaks selle peo lõpetama. Viimaste tugevatega üritasime veel hotelli katusele jõuda, aga pidime siiski basseiniga leppima.

Järgmisel hommikul oli äratus väga kiire, sest nii mina kui mu toakaaslane - Pakistani tüdruk Ariba - magasime mõlemad sisse. Pakkisime kiirelt asjad ja jooksime hommikusöögile enne, kui lahkuma pidime. Pühapäeva plaan oli minna kõigepealt ühele väiksele saarele kohalikku kooli. Seal tutvusime kohalike 12-16-aastaste õpilastega ja saime nendega koos töötada. Meid pandi erinevatesse gruppidesse ja pidime koos õpilastega kõrtest ehitama kaks ehitist oma kodumaalt. Olime Pakistani tüdrukuga samas grupis ja otsustasime teha ühe Pakistani ehitise ja ühe Eesti oma. Töötasin toredate poistega, kes alguses asjast väga aru ei saanud, aga üritasin aeglaselt rääkida ja saime Laulukaare ehitamisega kenasti hakkama. Lõpus oli eriti tore vaadata, kuidas poistele see asi meeldima hakkas ja neil oma ideed tekkisid. Teiste töid vaadates avastasime aga Aribaga, et meie kui ärindustudengite ehitised on ikka väga algelised. Suurem osa poisse on aga insenerid, mistõttu ehitised olid väga huvitavad.

Lõpus tulid mõned tüdrukud viisakalt meiega hüvasti jätma ja avaldasid austust nii nagu Malaisias kombeks on. Ääretult armsad ja viisakad tüdrukud :)

Paadisõit saarele

Roosadena jõudsime saarele.

Kool asub keset loodust, kohe ühe väikse mäe külje all.

Koos Ariba, rahvusvahelise osakonna juhiga ja toreda tüdrukuga, kes meie ehitisi esitles :)

Pärast kooliprojekti läksime järgmisele paadireisile. Esimeseks peatuspaigaks Langkawi saarestikus oli üks kena Tuba saar, mille keskel asub suur järv. Läksime siis sinna suplema.

Pilt oma uue õekese Aniem'ga :)

Veemõnud

Järve äärest tagasi tulles nägime tee peal suurt makaagiseltskonda.

Järgmiseks peatuspaigaks oli koht, kus on palju kotkaid.

Sõbrad teises paadis

Viimasel päeval alustasime hommikul seiklust Langkawilt Kuala Lumpuri. Alustasime minivan'iga, seejärel praam ja siis buss. Esimesena külastasime UniKL MSI'd. Meile tutvustati seda campust ja siis saime veel viimast korda oma kodumaad esitleda. Alguses oli kuulajate hulgas vaid neli tudengit, kuid tunni aja jooksul kogunes neid veidi juurde.

Loomulikult anti meile pakikesed, milles oli järjekordne nokamüts, nagu vist igale ülikoolile kombeks on.

Grupipilt peale presentatsioone

Seejärel kostitati meid hea ja paremaga ning saime ka kohalike tudengitega suhelda. Geniaalsed itaallased otsustasid aga Eestit natuke propageerida ja kõigile jäi Estonia kenasti meelde.

Lausa nii hästi jäi see meelde, et viimaste grupipiltide ajal hüüti kui ühest suust mitte "Cheese" vaid "Estonia".

Järgmised tunnid olime sunnitud veetma bussis. Ühel hetkel sai uni otsa ja otsustasin seltskondlik olla. Jutustasime neljakesi ja kellelgi tuli idee oma lauluannet näidata. Itaallane Matteo alustas ja malaislane Sufi jätkas. Mina olin kolmas. Hiljem liitusid ka sakslased ja portugaallane ja nii me laulsime kõik oma emakeeles kuni jõudsime ülikooli tagasi. (NB! Kui kellelgi on soovitusi, mida võiksin järgmine kord sarnases situatsioonis laulda, andke aga teada.. seekord alustasin Mesipuuga ning laulsin ära ka Talveöö ja Kodulaulu.)