Kahesaja viiekümne teine päev

Imelikul kombel on kuu aega mööda läinud ja ma ei ole siia midagi kirjutanud. Pole vahepeal eriti reisinud, küll aga olen niimõndagi korda saatnud, mistõttu pole ka olnud aega siia kirjutada.

Esiteks otsustasin sel semestril võtta ülikoolis ühte huvitavat õppeainet, mis koosneb erinevatest sotsiaalprojektidest. Otsustasin selle kasuks vaid seetõttu, et tundus olevat lihtne aine - ainult üks loeng ja siis mõned projektid, millest peab midagi semestri lõpus kirjutama. Tegelikkus oli siiski veidi teistsugune. Ainet antakse Business Schooli bakatudengitele, seega sain endale kohe alguses ka uued tutvused. Suhtlemine on nendega siiski veidi raskendatud, kuna inglise keele koha pealt ei ole nad väga enesekindlad, aga eks ma ikka üritan. Tähelepanu saan ma neilt siiski päris palju, kuna olen klassis ainuke välistudeng.

Esimene projekt, millest osa võtsin oli kodutute toitmine koos ühe Kuala Lumpuris tegutseva supiköögiga. Teadsin alguses vaid stardipunkti ja ei midagi muud. Läksin siis kohale ja sain teiste tudengitega kokku. Esimeses punktis oli nii kodutuid kui ka vabatahtlikke väga palju. Seetõttu jäime meie esialgu tagaplaanile ja aitasime lihtsalt rämpsu kokku korjata jms. Loomulikult paistsin oma pikkuse ja välimusega teiste seas välja ja üks "kodutu" mees tuli minuga peale toidu kättesaamist rääkima. See oli üks ootamatult põnev vestlus ning suhtlemisel mingeid probleeme ei tekkinud, kuna ta oli USA ülikoolis õppinud ja seega puhas inglise keel suus. Teises punktis saime ise ka lõpuks kaasa aidata. Jagasime kõigile kohaletulnutele toidupakikesi ja hiljem kõndisime veel ümbruskonnas ringi, et viia pakikesed ka neile, kes ise õigesse kohta ei tulnud. Kahtlemata oli see üks väga uus kogemus ja selgitas mingil määral siinsete inimeste majanduslikku seisu.

Armsad peretütred

Teine projekt oli ühe suure perekonna abistamine. Pere elab Kuala Lumpurist väljas ühes väga räämas majas. Eesmärk oli maja seestpoolt veidi korrastada ning seejärel teha maja ümbrus rämpsust puhtaks ning niita ka muru, et lastel oleks veidi mänguruumi. Peres on kokku üheksa last, ema ja isa. Isal on terviseprobleemid, mistõttu ta töötada ei saa ning elab ainult valitsuse toetusest. Vanemad lapsed käivad tööl ja toetavad peret, paremate hinnetega tütrele saadi koht ülikooli. Meie kohtusime vaid nooremate lastega, kes kenasti ka käed külge panid ja meie kombel tööd tegid. Seda oli väga tore vaadata. Ema rääkis minuga paar sõna inglise keeles, väiksemate tüdrukutega ma aga rääkida ei saanud väga. Sellest hoolimata sain nendega kenasti läbi ja kehakeel töötas hästi. Hiljem soovisid kõik muidugi pilte teha.

Viimaseks projektiks jäi minu jaoks projekt FRIM-s, kus olin ka varem juba käinud. Kohapeal jaotati meid nelja gruppi ning iga grupp pandi tegema erinevat tööülesannet. Minu grupp sai ülesandeks ühe kraavi ja selle ümbruse puhastamise. Töö saime tehtud päris kiiresti ja nii eriline see ei olnud, eriti seetõttu, et ülesande eesmärgist ja eesmärgi säilimisest oli veidi raske aru saada või ehk oli asi lihtsalt selles, et mina ei mõistnud, kuna ma malai keelt ju ei räägi. Sellest hoolimata sain võimaluse nii mõnegi tudengiga veidi rohkem suhelda. Klassiruumis ei ole seda võimalust olnud, aga seal oli hea õhkkond. Kokkuvõtteks oli tegemist ühe põneva õppeainega ja olen päris rahul, et otsustasin selle võtta.

Vahepeal möödus ka minu sünnipäev. Sel puhul olin juba jaanuaris teinud plaani külastada järjekordselt Georgetowni, kuna seal toimus Penang World Music Festival. Esialgu plaanisime minna sinna Farinaga kahekesi. Hiljem, kui olime Patricku ja Severiniga tutvunud, otsustasid ka nemad meiega liituda. Seejärel soovis kaasa tulla ka mu korterikaaslane Farid, Pakistani tüdruk Khadija ning tema sõbrad Mohamed, Sameer ja Irfaan. Siis oli meil juba päris korralik seltskond koos, kuigi neli viimast festivalile ei tulnud vaid vaatasid Georgetownis ja Penangis niisama ringi. Sellest hoolimata oli üks väga tore nädalavahetus sõprade seltsis, mille tipphetkeks oli pühapäeva, 12nda aprilli õhtu, mil Eesti bänd Trad.Attack! festivalil esines.
Lisaks festivalile käisime aga mereäärses Batu Feringghis, tegime tutvust Penangi mitmekülgse toiduvalikuga ja minu sünnipäeval käisime ka Penang Hilli otsas uudistamas.

Meie Khadija ja Mohamediga käisime Batu Feringghis "sõõrikuga" sõitmas ja sellised nägime me välja hiljem - üleni vettinud vihmast ja mereveest ning adrenaliini täis.

Farina otsustas maniküüri ja henna kasuks.

Ja poisid otsustasid refleksoloogia kasuks, mistõttu pidid ka veidi valu kannatama.

Kuldne nelik enne teist festivaliõhtut

Suurimad eestlaste fännid Patrick ja Farid

Peale kontserti sain nende andekate muusikutega rääkida ja loomulikult pildi ka :)

Uhkustasime oma hennadega.

Käisime ka öökullimuuseumis..

..kus kõik ennast jälle lastena tundsid.

(NB! Piltide kuupäevad on väga valed uue kaamera tõttu)

Vähem kui kahe kuu pärast olen juba tagasi kodus, mis tekitab väga kummalisi emotsioone. Osaliselt ootan kojujõudmist väga, aga samas ei taha kuidagi kõike siinset maha jätta. Õnneks on veel palju põnevat ees ootamas - kaks reisi Malaisiast väljapoole - aga kahjuks ka palju koolitöid ja eksameid. Eks ma üritan reisidest ka midagi kirja saada enne kui juba Eestis päriselt tagasi olen.