29. jaanuar 2015

Saja viiekümne esimene päev

Kaks päeva tagasi jõudsin tagasi Kuala Lumpuri koju imeliselt Indoneesia reisilt. Kuigi need üksteist päeva olid väga vahvad, ootasin kojujõudmist väga. Aga nüüd üritan piltide ja mõne sõnaga kirjeldada seda selja taha jäänud reisi.
Reis algas siis Jakartast, kus sain Elisega kokku. Kahjuks ei olnud me arvestanud, et võime sattuda erinevatesse terminalidesse lennujaamas ning üksteise leidmine ei pruugi olla nii lihtne. Nii läkski ja üle tunni aja otsisime üksteist. Lõpuks leidsime ning liikusima rongijaama, kust sõitsime rongiga 7-8 tundi Yogyakartasse. Olime seal juba hosteli kohad ära broneerinud, kuid enda üllatuseks sattusime samasse tuppa minu Saksa sõpradega, kes sinna kaks päeva varem olid jõudnud.
Teisel päeval läksime Yogyakarta vaatamisväärsusi avastama hostelis kohatud Soome tüdruku Tiinaga. Käisime sultani palees ja Veepalees. Seejärel läksime kahekesi Prambanani templisse, mis on siis hindu tempel. Olime alguses väga üllatunud nähes inimeste heatahtlikkust. Olin palju kuulnud, et kohalikke ei tasu liigselt usaldada, kuna igaüks tahab petta ja turistidelt raha nõuda. Veepalees tuli meie juurde üks keskealine mees, keda loomulikult alguses ignoreerisime. Ta aga ei tahtnud meid rahule jätta, rääkis vaid ajaloost ja seletas meile erinevate hoonete tähendusi jms. Lõpus lihtsalt tänasime ja oligi kõik. Prambanani templis tuli meie jutule üks turismi õppiv tudeng, kes palus, et saaks meile templitest rääkida - täiesti tasuta, et ta saaks ise lihtsalt harjutada. Loomulikult võtsime ka selle pakkumise vastu.
 
Prambanan

Läbimärg pilt meie toreda giidiga


Kolmandal päeval sõitsime Borobuduri templisse, mis on buddismi tempel. Sõitma pidime kaugemale, mistõttu oli see ka veidi huvitavam. Buss päris templisse ei viinud, seega saime sõita esimese põnevama sõiduvahendiga, mis oli tuktuk - mõne erinevusega, aga üpris sarnane nagu Taimaal. Tagasiteel hakkas vihma sadama, seega üritasime järjekordse tuktuki või takso leida. Ainuke asi, mis teele jäi oli aga hobusega vankrike - jälle üks põnev sõiduvahend. Õhtupoole Yogyakartas otsustasime kohalike kombel õhtustada ehk siis "lesehan" stiilis ja ikka kätega. Hiljem Elisel käed kipitasid tšillikastme tõttu :D

Tuktuki sõit
 
Esimesed teeäärsed riisipõllud
 
 
Lähenemas Borobudurile
 
 
 
 
Sööme kohalike kombel

Neljas päev oli pikk ja väga väsitav. Istusime põhimõtteliselt 11 tundi bussis, millega jõudsime Yogyakartast Bromoni. Tegemist oli bussiga, mille konditsioneer ei töötanud ning lisaks sellele õnnestus meil Elisega saada kohad bussijuhi kõrval seega jalaruum oli nullilähedane. Õnneks oli bussis ka teisi toredaid inimesi, kes selle kogemuse veidi paremaks muutsid.
 
Järgmisel hommikul aga nägime et eelmise päeva raskused olid seda väärt. Ärkasime varahommikul enne kolme, et asuda nelja kilomeetrisele teele mäkke. Terve tee olid meie ainukeseks valgusvihuks kaasa võetud taskulambid. Peale viit olime üleval kohal ja imetlesime kaunist päiksetõusu mägede ja vulkaanide kohal. Seda kogemust on väga raske sõnadega kirjeldada ja ka piltidega edasi anda. Oma silm on ikka kuningas ja seega soovitan ka teistel selline retk ette võtta. Mõne aja pärast otsustasime vulkaani juurde uudistama minna ja kasutasime selleks kohalike rollerite abi. Sõitsime mäest alla vulkaani jalamini. Pean mainima, et lähedalt polnud vulkaan üldse mitte nii eriline kui mäelt vaadates. Hiljem kasutasime külakeses asuvasse öömajja minemiseks järgmist liiklusvahendit - hobuseid. Kell oli umbes kõigest kümme hommikul, kui tundus et pool päeva juba möödas ning seejärel hakkasime järjekorde bussiga Bali poole liikuma. Hilisõhtul jõudsime Denpasari ja ühtlasi kõige hullemasse hotelli terve reisi jooksul.

Vulkaanid päikesetõusus
 
Vulkaani-selfie
 
Lähenemas praamiga Balile


Hommikul kasutasime juhust, et sääskedest kubisev hotell pakkus korralikku hommikusööki, aga seejärel lahkusime kiirelt Kuta poole. Kuigi Kuta on teada-tuntud kui üks väga turistikas peolinn, otsustasime, et ka seal võib mõnus olla. Leidsime kena hotelli ja vaatasime päeval lihtsalt linnas ja rannas ringi. Ujuda seal kahjuks ei lubatud tugevate hoovuste tõttu. Õhtul saime kokku ühe Couchsurfingus tutvutud poisiga Rio, kes algselt ka meile öömaja pakkus, kuid millest loobusime, kuna ta elab kõigest muust liiga kaugel. Ta võõrustas parasjagu ühte vene neiut ja india-austraalia tüüpi, seega oli meil täitsa tore seltskond koos. Tegime tutvust ööeluga ja kohtusime jälle täiesti kogemata mu saksa sõpradega. Nad liikusid küll juba järgmisel päeval edasi Lomboki saarele.
 
Bemosõit Denpasarist Kutasse
 
 
Tormine rand vahetult enne paduvihma


Seitsmendal päeval ärkasime täiesti plaanideta. Iseenesest oli hea Balil veidi rohkem puhata, aga see oli kuidagi kummaline vaheldus peale Jaava saare pidevat tegutsemist ja liikumist. Lõpuks aga otsustasime minna väikesele pärastlõunasele reisile Tanah Lot'i templisse ja muudesse tee peale jäävatesse kohtadesse. Õhtuks viis autojuht meid Ubud'isse, kuna olime ühe Couchsurfingus tutvutud Jaapani mehega Eiji kokku leppinud, et ta pakub meile kolmeks ööks varjupaika. Õigesse kohta jõudmine võttis küll veidi aega ja kulutas ka närve valvekoerade agressiivsuse tõttu, aga lõpuks jõudsime kohale. Kuigi ümberringi oli täielik pimedus ja ka maja valgustus polnud kõige tugevam, nägime kohe, et tegemist on ühe paradiisilaadse kohaga ja olime väga õnnelikud.

Kaunis Tanah Lot
 

Ubudi ahvimetsas poseerisid mõned väga julgelt

Puhastavad üksteist 


Kaheksandal päeval ärkasin väga vara ja jäin päikesetõusu imetlema. Nägime ka lõpuks, milline maja ümbrus välja näeb - terve öö kuulsime, justkui väga lähedal oleks kosk, kuid see oli tegelikult mäe jalamil ja maja ise on kõrgemal mäe otsas; teisel pool jõge paistsid riisipõllud ja lopsakas loodus; ka oma aias kasvavad palmid, banaanipuud, papaya ja jackfruit'i puud. Enne hommikusööki sai veel paar tundi põõnata kuni peremees ja tema tüdruk ka üles ärkasid. Seejärel sõime hommikuks oma aia saadusi ja alustasime päevaga. Läksime kõigepealt Ubudi kesklinna uudistama, kuna maja ise jääb sellest veidi eemale. Eiji ja Nika sõidutasid meid lahkelt oma rollerite tagaistmetel. Eiji näitas meile ka oma imelist töökohta keset loodust, mis ongi mõeldud kohalikele "expat"idele, kes saavad suurema vaevata oma tööd endaga kaasas kanda. Siis kohtusime Nika sakslasest sõbranna Steffiga, kellega koos otsustasime riisipõlde uudistama minna. Istusime ühe mäe peal kohvikus ja nautisime imelist vaadet riisipõldudele. Hiljem tahtsime lähedaloleva kose juurde ujuma minna. Kuulsime, et ujumine on lubatud küll, aga kedagi vees ei näinud. Valgevene neiu Nika aga otsustas esimene julge olla ja läks aluspesus sisse. Loomulikult järgnesime talle sama targalt ja kogesime seda massaaži, mida kosk meile pakkus. See oli ainult algus, kuna hiljem järgnesid ka mitmed teised turistid, kes koske imetlema olid tulnud. Õhtul saime taas Eijiga kokku ja läksime kõik koos ühte kohalikku Jaapani restorani sööma. Tagasi majas olles järgnes igaõhtune tee sidrunheinast, mis loomulikult tal oma aias kasvab.


Kuulsad riisipõllud

Kosk kaugemalt mäe otsast

Kosk enne seal ujumist
 

Järgmisel päeval oli viimane võimalus seda päikesetõusu imetleda, seega seda ma tegingi. Hommikul liitusid meie seltskonnaga eelmisel päeval kohatud Steffi, Eiji sõber Daniel ja Eiji sõbra sõbranna Megumi. Läksime kõik koos jõkke kose juurde ujuma. See oli veidi teistsugune kosk kui eelmise päeva oma ning saime lähemale ujuda. Hiljem plaanisime Nika ja Steffiga minna Ubudis asuvatesse templitesse, millest meie Elisega küll väga vaimustuses olime, kuid nemad juba harjunud olid. Teise templisse sõites algas kõva vihm, mis veidi tuju alla kiskus, kuid jõudsime siiski templisse ja nägime, et vihm ongi selle erilisemaks teinud. Kõrvalolevad riisipõllud ujutasid üle ja muutsid kogu ümbruse efektseks. Õhtul plaanis Nika teha Valgevene-Vene stiilis kartulitoitu haukoorega. Kahjuks hapukoort siinkandis kuskil pole, seega pidime leppima maitsestamata jogurtiga ja ka kartulitoidu jaoks polnud kõike vajalikku, mistõttu valmistas ta vaid keedetud ja praetud kartuleid :D Sellest hoolimata oli see mõnus lõpp sellele Ubudi seiklusele.

 
Ootasime, et vihmasaju järgi jääks ja saaksime templituuri jätkata. 
 
Eelviimasel päeval lahkusime Eiji juurest juba kella kolme ajal varahommikul. Meile tuli järgi autojuht, kes viis meid Bali põhjaossa Lovinasse, kus soovisime päikesetõusu ajal delfiine näha. Autosõit oli küll kõike muud kui ääretult mugav, kuna tee mäkke ja mäest alla oli äärmiselt kurviderohke. Nii ei saanud ma ka paadisõitu täielikult nautida, aga delfiinid olid siiski imelised mängides kõigi turiste täis paadikeste vahel. Tagasiteel Kuta suunas külastasime järjekordset koske ning teada-tuntud järvetemplit, mis tavaliselt esimese asjana meelde tuleb, kui Balile mõelda. Õnneks olime seal väga varastel hommikutundidel, mistõttu ei pidanud teiste turistide massides liikuma. Pealelõunaks olime tagasi Kutas, kus meie esimeseks ülesandeks oli leida hotell, mille mõningase vaevaga ka saavutasime. Seejärel tegime tasa öösel väheseks jäänud unetunde ja õhtul tegime veel väikse tiiru Kuta peatänaval ning õhtustasime koos Rioga.
 
 
Kuulus järvetempel kauguses
 

Ja käes oligi viimane päev. Algselt plaanisime enne õhtuseid lende lihtsalt Kuta peatänaval viimaseid oste teha, kuid Rio andis parema mõtte - ühistransporti kasutades veel ühte templit külastada. Otsustasime, et saame ka hiljem magada ja ärkasime varakult, et enne check out'i siis templis ära käia. Olime igaljuhul rahul, et vähemaga ei leppinud ja nägime veel imelisi templeid ja agressiivseid ahve. Lennujaamas tegid pealekäivad taksojuhid lahkumise ääretult lihtsaks. Sõime veel koos õhtust ja oligi minek. Elisel jätkus reis küll Hong Kongis, kus ta praegugi on, aga mina olin õnnelik siia koju jõudes.
Viimase, Uluwatu templi külastus
 

Lennujaama kõndides nautisime veel viimaseid maitsvaid mahlasid. 
 
Kaks päeva on saabumisest möödas, kuid välja puhanud pole ma siiani. Ja loomulikult polnud reis ise mingisugune puhkus, kuna peaaegu kõigil hommikutel äratati meid kirevate kukkede poolt, kes olid tõesti nii linnas kui ka keset loodust. Ja homme varahommikul astun juba järgmisele lennukile. Seekord on sihtkoht hoopis teistsugune - Myanmar, mille puhul ei teagi täpselt, mida oodata, kuid lähen sinna vähemalt toreda seltskonnaga - saksa poiste Sammy ja Frankiga.
Aga eilne päev oli Kuala Lumpuris ka äärmiselt põnev, kuna Annely ja Margo tulid siiamaale reisile. Viisin nad kohalikku restorani ning näitasin ka linna parimat vaadet.
 
 

Peale Myanmari lisandub siia postitusse kindlasti veel palju pilte Elise kaamerast, aga praegu peab olemasolevatega leppima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar