13. veebruar 2015

Saja kuuekümne kuues päev

Tänaseks olen ühe nädala olnud Kuala Lumpuris tagasi ja kaks esimest koolinädalat on möödas ka.
Myanmari reis oli midagi hoopis teistsugust kui eelnevad reisid. Riik on peaaegu nagu üks suur küla. Reedel, 30ndal jaanuaril lennujaama jõudes märkasime esimese asjana kohalike meeste traditsioonilist riideeset "longyi", mis on siis justkui seelik. Teine asi, mis silma riivas, olid kohalike koledad naeratused, mis tulenevad "betel"-i närimisest. Minu jaoks oli äärmiselt ebameeldiv niimoodi inimestega rääkida, kui nad samaaegselt seda jama närivad, seega rohkem seda teemat ei puutuks, aga igaüks saab ka ise sel teemal internetist teavet koguda. Aga nüüd kõigest muust täpsemalt.
Esimese päeva veetsime Yangonis. 

Tänavakauplejad

Yangoni suur rongijaam

Loomulikult läksid mul jalanõud esimesel päeval katki. Mõnda aega otsisime uusi jalanõusid kuni leidsime sellise parandustöökoja - 1 euroga sain oma jalanõud kiiresti parandatud.

Arvates, et jalutame lihtsalt ilusas aias, sattusime kogemata Yangoni loomaaeda.



Schwedagon Pagoda - imeline templikompleks, millega alustada reisi Myanmaris.

Poisid riietusid kohalike kombel.




Nautisime päikseloojangut munkade laulu saatel.

Taksosse mahub alati paar inimest veel juurde.

Teisel päeval otsustasime teha kolmetunnise rongisõidu Yangoni linnas, et näha kohalikku elu paremini kui seda kesklinnas näha on.

Mungad jalutamas

Müügitädid




Rongis on niimõndagi keelatud.

Tänavaäärne lõunasöök

Tänavaäärne allahindlus, mille peale inimesed hullusid

Ja teisel pool teed müüdi peamiselt banaane.

Paari pildi peal võib näha, et naised ja lapsed kannavad näo peal kollakasvalget kreemi. See on thanaka, mida nad kasutavad päikesekaitsena.
Teise päeva õhtul alustasime ööbussiga teed Baganisse. Kolmas päev algas seetõttu päris ebameeldivalt juba kella viie ajal hommikul. Esiteks oli buss äärmiselt jahe ja teiseks tuli välja, et Myanmaris on hetkel talv, mistõttu ööd on väga külmad. Loomulikult ei olnud ma end selleks ette valmistanud ega ka sellele järgnevast "takso"sõidust - pidime sõna otseses mõttes kastis istuma, kus kaitse külma eest täielikult puudus. Õnneks oli meie hotellituba hoolimata varasest kellaajast ette valmistatud ja saime paar tundi soojas puhata. Ja seejärel algas üks lõputu templite avastamine maagilises Baganis.





Tädi valmistab thanaka't.

Tädi nuusutab erilise lõhnaga thanaka't

Sain ka ise thanaka't tunda, kuid kõigest oma käe peal.



See pilt on pühendatud Elisele - peale Indoneesia reisi tekkis pidevalt tahtmine kummalistest kujudest pilti teha :D

Lõuna kohalike moodi - kohe kui lisandi kauss on tühjaks saamas, täidetakse see uuesti.

Templid..

..ja veel templeid..

..kuni päike loojus..

..ja pidime tagasi hotelli sõitma.

Järgmisel päeval ei tundnud ma hommikul end väga värskena ja seetõttu loobusin imelisest päikesetõusust, kuhu Sammy ja Frank loomulikult läksid. Hiljem aga tundis Frank end halvasti ja otsustas minu ja Sammyga mitte liituda, kui läksime Mount Popa templisse.

Teel tegime peatuse palmipuudest ehitatud majade juures, kus valmistati palmisuhkrust maiustusi ja alkoholi.

Sammy sõbrustas laste ja loomadega nagu ikka.

Kuiva aastaajatõttu polnud vaade kõrgelt templist kõige kaunim.

Vulkaan paistab kauguses - seiklushimulistena oleksime turiste täis templi asemel hoopis seal hea meelega ringi vaadanud.

Rahaga oli seal mingi teema, millest me aru ei saanud.

Rahapuu või -põõsas?

Jäin kohalikele silma, kes minuga pilti soovisid. Ei lasnud võimalust käest ja palusin ka nendega pilti :)

Tänaval mäe all liikusid igasugu loomad - koerad, lehmad ja ahvid.

Õhtul liikusime järjekordse ööbussiga Lake Inle poole. Hommik oli peaaegu sama jube nagu kaks päeva varem, kuid jällegi meil vedas hotelliga. Frank tundis end ikka kehvasti, mistõttu läksime jälle Sammyga ümbruskonda uurima. Rentisime jalgrattad ja läksime järveäärseid alasid külastama. 

Sattusime enda arust suurele rahvakogunemisele, siis aga nägime, et võrkpall oli rahva ühte kohta kokku meelitanud.

Võtsime paaditakso, et järv jalgratastega ületada ja nägime kohalike elumaju.




Vihmavarjud on järvel väga olulised päiksekaitsevahendid.


Peale järve ületamist alustasime teed mäetipus asuvasse mungakloostrisse. Tee peal nägime, kuidas kohalikud avalikult end pesevad, kuid ei mina ega Sammy arvanud, et oleks sobilik sellest pilti teha, mistõttu pildid puuduvad, aga võin kirjeldada, kuidas see välja nägi - mehed ja naised olid tee ääres ja pesid end justkui kraavis, kuhu voolas läbi torude vesi. Kõigil olid riided seljas ja nende jaoks on see tavaline. Ka eramajades toimub pesemine ikka väljas ja avalikult ning riideid kandes.


Riided on igalpool, aga munkasid eiühtki.


Lõpuks jõudsime templisse ka.

Terve tee mäe otsa kuulsime, kuidas vasakul pool istuv mees laulab/räägib.

Üksik rahvuslik monument - koos kohalike poiste, koerte ja lehmadega.

Kui kehva tervisega poisid otsustasid väikse uinaku teha, läksin ise kohalikku massaaži proovima.

Õhtul pidime järgmise päeva tegevuse ära otsustama.. ja samal ajal sai Sammy kohalike lastega palli mängida.

Alustasime hommikul vara paadisõiduga suurel Inle järvel.


Eputavad kalamehed



Niiöelda "ujuv" turg järve ääres


Kutsud igalpool :)



Valmistavad kohalikke sigareid

Naistele on see koht keelatud. Keskel on viis Buddha kuju, mis enam Buddha ei meenuta, kuna mehed lisavad kujudele kullalehti, mis on kujusid moonutanud.

Kohalikud mängivad raha peale sellist mängu.

Vanaks jäänud templid



"Ujuvad" aiad

Päris kalamees

Ja õhtul ootas meid ees viimane sõit ööbussis, mis osutus küll kõige pikemaks aga ka kõige mugavamaks. Hommikul ootas meid ees juba tuttvaks saanud Yangon.

Hommikul otsustasime külastada uimastite kõrvaldamise muuseumi, mis kahjuks ei osutunud nii põnevaks kui arvustuste järgi oleks võinud oodata. Nõukaaega meenutav hoone oli küll suur ja mahutas palju, kuid huvipakkuvat oli seal vähe.

Bussipeatus, mille kõrval saab Betel'i lehte osta - need väiksed "putkad" on iga nurga peal.

Kirik, kuhu sisse pääsemine ebaõnnestus

Tõeline küla suure tee kõrval


Chinatown'i ala

Viimasel päeval Yangonis otsustasime teha väikse tuuri Dalah's, mis asub teisel pool jõge, kuid on nähtavalt pealinnast hoopis erinev ala.

Tänaval nägime ussidega kauplevat meest...


..ja teist, kellele nähtavasti puhtus korda läheb.

Võtsime kolme peale kummalisevõitu "takso", mille juht meid lahkelt oma koju viis, et oma väikest beebit näidata.

Sellises kohas ta siis elas, sees ma pilti ei hakanud tegema.

Käisime kohalikus templis, kus lamab üks erilisi võimeid omav munk kullaga kaetuna.

Nii Sammy kui Frank soovisid ise "taksot" juhtida.

Kalameesteküla


Bambuseküla


Tagasiteel lennujaama nägime isemoodi autot.. nii elavate kui surnud kanadega.

Ja läbi see saigi. Kokkuvõttes oli Myanmar hoopis teistsugune kui nii mõnedki teised kohad ja kindlasti külastamist väärt. Antud juhul oli meie reis väga lühikene ja seal oleks kindlasti palju muud põnevat teha ja näha, kuid nägime põhilised kohad ära ja jäin sellega väga rahule. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar