Kolmekümne seitsmes päev

Olen väsinuna, lihasvaludega, aga õnnelikuna Borneo saarelt tagasi. Neli päeva möödusid väga aktiivselt, seega kirjutada on palju.

Reede hommikul jõudsime Kuching'i linnakesse, mis jättis kohe alguses võrreldes Kuala Lumpuriga väga hea mulje. Külalistemajas võttis meid vastu väga energiline ja rõõmsameelne hiina päritolu võõrustaja. Magamata öö tõttu olime unised ja näljased, seega proovisime ära kohaliku hiina restorani, kus oli võimalik süüa sealiha, mida Malaisias igalpool ei saa.

Kuching võttis meid vastu koleda ilmaga.

Leidsime katuse, mille all ootasime vihma lõppemist.

Siis külastasime hindu templit..

..mis nägi seest välja selline.

Hiljem liitusime meie võõrustaja korraldatud reisiga kahele prantsuse noorpaarile lähedal asuvatesse loodusparkidesse. Esimesena jõudsime Semenggoh Wildlife Centre'sse, et jälgida orangutane söömas. 

Söötja ootab orangutane.

Kahjuks aga olevat praegusel ajal ka looduses palju söödavat, seega orangutanid polnud pargi poolt pakutavast toidust huvitatud. Külla aga nägime muid olendeid.

 

Järgmisena käisime külastamas Annah Rais Bidayuh Longhouse'i. See on üks vanimaid külakesi, mis on koduks Bidayuh hõimule. Varem tegeles hõim oma vaenlaste peade kogumisega. Kuid britid tulid Malaisiasse ja õpetasid sealsetele inimestele kristlust, misjärel nad oma käitumist muutsid. Praegu on see hea koht, et tutvuda kohaliku eluga ja näha kohalikke igapäevategevustes - kalapüük, põllumajandus ja kakao koristus.

Proovisime ka ise kakao viljaliha ja saime maitsta ehtsat riisiveini.

Just nagu ka igalpool mujal, nägime seal palju sõbralikke inimesi. Teel tagasi minivan'ini pakkus üks lahke kohalik naine meile maitsvat riisisnäkki ja kohvi.

 

Küla asub keset džunglit ja näeb välja selline.

Igalpool on palju kasse. Kuching muideks tähendab kassi, seega on Kuchingi suveniirid kõik kassikujutisega.

Enne õhtusööki tutvusime natukene ka hiina usundi taoismiga. Käisime nimelt vaatamas, kuidas kohalik mees šamaaniks muutus.

Ka buddism kui filosoofia oli pühakojas esindatud.

Tavalisest mehest sai šamaan, kes inimestele head jagas vastavalt sellele, mida inimesed talle tõid.

Ja siis õhtusöök kohalike seas populaarsel söögiplatsil, kus laulis väike andekas tüdruk - nii malai kui ka inglise keeles (keegi mainis, et ka muudes keeltes..). Proovisime ka kummalisi hiina toite - kanajalgu ja imelikke mereande. Avastasime, et lisaks puhtusele on Kuchingi eeliseks Kuala Lumpuri ees ka alkoholi odavus - nautisime Hiina õlu Tsing Tao.

Järgmisel päeval ärkasime väga varakult, et jõuda esimesele bussile, mis viis meid Bako rahvusparki. Peale bussisõitu istusime kiirpaati, mis viis meid mööda jõge pargi sissepääsuni. 

Ilm oli udune, mistõttu piir mere ja taeva vahel kadus.

Tegime tutvust esimeste loomadega.

 

Tänu kaasavõetud banaanidele sai Celso kaks uut sõpra.

Vahepeal viis matkatee meid mere äärde.

Valisime esialgu raja, kus nägime mitmeid primaate. 

Matkamine oli väsitav, aga lõpuks otsustasime matkata viimase paigani ehk ilusa rannani. 

Saime karastuseks natukene Lõuna-Hiina meres ujuda ja seejärel jälle paadiga sõita. Vaatasime ära meres asuva kuju, mis on ühtlasi Bako rahvuspargi tunnuseks. 

Ja nägime jälle oma sõpru rannal jooksmas.

Õhtul Kuchingis käisime linna peal ringi ning külalistemajas saime maitsta meie võõrustaja väljamõeldud põnevat shoti "Dirty Dutch" ("Räpane hollandlane").

Mošee

Shotid

Järgmisel päeval oli äratus jälle väga varakult, et jõuda esimese bussiga Bako rahvuspargi lähedal asuvasse rahvusparki, kus asub Mount Santubong ehk 810m kõrgune väga järsk mäeke. Enne bussi saabumist jõudsime veidi jälgida pühapäevahommikusi toimetusi Hari Raya Haji riigipühal. 

Hommikune mošee

Aga varsti olimegi rahvuspargi sissepääsus. Saime teada, et ei pea tavapärase sissepääsu eest tasuma, kuna mäel olevat kohalikud pered, kes lisatasu küsivad. Nägimegi neid 10 minutit hiljem - pidime hoopis neile tasuma ja saime vastu ka pileti. Tundub, et neil on oma korralik süsteem olemas, aga tegelikult tegutsevad nad ebaseaduslikult ja riik tegeleb selle probleemiga aktiivselt.

Algus. Muide - kandsin kõigil päevadel oma uusi jalanõusid (mis maksid umbes 2.50 EUR), mille eest sain igaltpoolt komplimente. Neid kutsutakse nimelt Kampung Adidas'eks (Küla Adidas'eks).

Alustasime oma matka teadmata, kui kaua see meil aega võtab. Olime juba alguses päris väsinud ja seetõttu tegime väikse karastava puhkepausi väikses kosebasseinis. 

Endiselt ei teadnud me päris täpselt, mis meid ees ootab. Celso ja Andy oleks loomulikult kiiremini liikunud, kuid ma ei tahtnud nii hullusti rabada. 

Pärast mitut tundi olin valmis alla andma, kui nägin enda ees sellist vaatepilti. 

Jõudsin poolele maale, kuid siis vaatasin alla ja tekkis hirmus kõrgusekartus. Tulin redeli pealt alla tagasi ja otsustasin teekonna pooleli jätta. Celso oli juba ammu kõrgemal ja Andy läks ka, kuna ütlesin, et ootan ära, kuni nad alla hakkavad tulema.

Eelnev pilt on tegelikult tehtud alles siis, kui mäelt alla tulin. Vajasin lihtsalt pikemat pausi mõtlemiseks ja julguse kokkuvõtmiseks (sain palju abi sõbralikelt võõrastelt kaasmatkajatelt) ning siis läksin teistele järele ja jõudsin ka tippu. Kahjuks kaunist vaadet me ei näinud, kuna ilm oli väga udune, aga tõestus tipust on siin:

Tagasiteel liikusin koos toredate kohalike hiinlastega, kelle tempo oli mulle sobivam. Seltskond pakkus sõbralikult mulle ja Andyle (Celso ei tahtnud mind järgi oodata ja kiirustas bussi peal) võimalust nendega koos Kuchingi tagasi sõita.

Käisime nendega koos lähedalolevas söögikohas ning seejärel viisid nad meid tagasi külalistemajja. Saime viimaks nautida kauaoodatud dušši ja vestelda teiste külalistemaja elanikega.

Viimasel päeval oli loomulikult jälle varajane äratus. Otsustasime jälle liituda meie võõrustaja korraldatud reisiga, kuigi reis osutud veidi kulukaks. Lisaks meile, võõrustajale ja autojuhile tulid külalistemajast kaasa ka juba eelnevalt mainitud prantsuse noorpaarid ning kaks poissi Belgiast. Esimesena läksime matkama küngastele, kus on mitmeid Bidayuh bambusesildasid. Ilm oli väga ilus ja päikseline, aga loomulikult oli meil päiksekaitse asemel kaasas vaid sääsetõrjevahend. Sel päeval oleks mäematk palju parem mõte olnud ning oleksin saanud pilte ka ilusast Sarawaki loodusest, aga seekord läks teisiti. Üks hetk ootasin peale silla ületamist Celsot ja Andyt järgi ning sain võimaluse ühe kohaliku külamehega rääkida. Ta tundis huvi, kust ma pärit olen. Alguses ei saanud ta eriti aru, aga tahtis väga täpsemalt teada, kus see asub ja mis keeles me räägime jne - väga juhuslik vestlus, aga jättis jälle hea mulje.

 

Sillad olid meie jaoks kitsad ja üpris ebakindlad, aga kohalikud tassivad seljas mitmeid kümneid kilosid ja saavad sildade ületamisega ideaalselt hakkama, ka 82-aastased naised (kellest ma kahjuks pilti ei teinud).

Järgmine ja ühtlasi viimane rahvuspark käesoleval reisil oli Gunung Gading, mis on maailma suurima lille Rafflesia ühe liigi koduks. Tegemist on lillega, mis õitseb maksimaalselt nädal aega, kuid sellele eelneb pikk kasvuaeg. Aastas õitseb rahvuspargis umbes 24 taime, kuid täpset õitsemisaega ei oska keegi ette näha. Õnneks oli üks taim just eelneval päeval õide puhkenud, seega nägime lille ära. Nägime taime, mis hakkab õitsema alles umbes 15 aasta pärast. Nägime ka väikest pruuni munalaadset asja, mis on taim õiealge 1-3-kuuselt. Õitsemiseni jõuab see alles umbes 9-kuuselt. Nägime ka sellist taime, mis oli viimases faasis enne õitsemist. Tegemist on igatahes väga keerulise taimega.

Õhtul käisime hollandi noorpaariga ühes huvitavas mereannirestoranis. Hiljem saime uuesti kokku kolme prantsuse paarikesega (kolmas pärit Kanadast) ja läksime lähedalasuvasse pubisse. Saime seal tuttavaks energilise ja veidi joobes hiina naisega. Ta oli nooremana palju reisinud, seega oskas peaegu igas keeles midagi öelda - hollandi, prantsuse ja saksa keeles. Portugali asemel kasutas hispaania keelt. Eestist ei olnud ta aga midagi kuulnud, mistõttu olin tema eriline külaline. Õpetasin talle, et "Cheers!" on eesti keeles "Terviseks!"