Viimased päevad

Peale Bangkokist saabumist jäi mul Malaisias veel üks nädal, mille jooksul tahtsin veel kõigi sõpradega võimalikult palju koos aega veeta ja samal ajal teha ka viimased ostud. Kahjuks oli see nädal üks osake Ramadanist, mistõttu tahtsid suurem osa sõbrad kohtuda eelkõige õhtuti ja keeruline oli kõiki näha.

Esimene päev oli üks suur jooksmine, et jõuda kõigepealt ülikooli külalistemajja ja seejärel käia oma kohritel järgi. Lennujaamas veedetud öö andis kõvasti tunda, mistõttu õhtul enam energiat ei olnud ja pidin kohtumised edasi lükkama. Ja siis algas see kurb nädalakene paljude kohtumistega. 

Neljapäeval sõin õhtust Malaisia poisi Adamiga ning hiljem kutsus Iraani poiss Sam mu oma sõpradega kinno. Reedel õhtustasin Faridi, Khadija, Sameeri ja Mohamadiga. Peale seda otsustasin Sami ja Pouriaga minna CouchSurfingu kohtumisele, mis osutus väga põnevaks. Kohtusin seal kahe eestlasega, kes Malaisiasse seiklema olid tulnud. Nii mina kui nemad olid väga üllatunud :) Hiljem tegin tutvust ühe klubiga, kus Sam fotograaf pidi olema, - Rootz, kuhu varem jõudnud ei olnudki. 

Sam ja Pouria

CouchSurferid

Sam ja väga udune pilt :D

Järgmisel päeval oli plaan õhtustada Malaisia tüdrukutega, kuid kahjuks jäi see ära. Selle asemel otsustasin ära kasutada seda, et olin suures korteris täiesti üksinda ja kutsusin paar inimest enda juurde "peole". Välja kujunes aga rahulik õhtu Sami, Pouria ja teise Samiga - Kanada tüdruk, kellega olin alles paar päeva varem tutvunud. Hiljem pidi Sam samas klubis töötama, seega läksime jälle sinna. 

Pühapäeval pidi Farina tagasi Kuala Lumpuri tulema, kuid jäi oma lennust maha. Õhtul aga käisin sellest hoolimata õhtustamas ühe oma kursaõe ning tema ema ja sõbrannadega. Sõime väga palju traditsioonilist toitu. Sama-aegselt toimus õhtusöök ka George'i juures, kuhu olin samuti kutsutud. Läksin sinna aga hiljem ja veetsin mõnusasti aega George, tema tüdruku Chloe'iga ning toreda Ukraina paarikesega - kõik soovisid, et ma ikka õigepea tagasi läheks ja nende plaanidega liituks.

Esmaspäeval kohtusin imetoredate bakatudengitega, kellega koos prantsuse keelt õppisin ja community service projektides osalesime. Hiljem kohvitasin Malaisia tüdrukute Anise ja Ejah-ga, kellega õhtusöök laupäeval ära jäi.

Kõige jutukam tüdruk tervel bakakursusel - Dina

Kui Dina lahkus, jäin natukeseks poistega üksi ja see vajas kindlasti pilti.

Ja nii jõudis kätte teisipäev, 30. juuni, kolmesaja kolmas ja ühtlasi viimane päev. Tegelesin veel viimaste ostudega ning ülikooli dokumentidega. See oli hea võimalus taas näha neid suurepäraseid inimesi UniKL rahvusvahelisest osakonnast. Peale viimaste asjade pakkimist oli aeg koos Farinaga minna KL Sentralisse, kus kohtusime Faridi ja Khadijaga. Sõime õhtust ja oligi aeg minna lennujaama. Õnneks läksin sinna koos Farinaga, kuna ta läks samal ajal oma kodulinna. Lennujaamas üllatasid mind veel Anis ja Ejah, mis muidugi kogu selle õhtu veel kurvemaks muutis. Aga midagi ei jäänud üle - pidin lihtsalt lennukile minema, kuigi see oli viimane asi, mida teha soovisin.

Imelised

Üks vaade, mida ma igatsema jään..

..ja vaid mõned inimesed, keda väga igatsema jään.

Viimased nädalad

Peale Vietnami reisi kulus nädalakene eksamite peale ja tasapisi pakkisin ka asju. Peale viimast eksamit saabus Kristi Kuala Lumpuri ning siis algas ka minu puhkus. Esimestel päevadel käisime koos Kuala Lumpuris ringi ja loomulikult jõudsime ka ühte minu lemmikpaika - Regalia katusebasseini.

Seejärel otsustasime paariks päevaks Kuala Lumpurist lahkuda ja erinevatest saartest valisime seekord saare Kapas. Veetsime saarel ühe öö ning seejärel pidime kahjuks veetma päeva bussis, et Kuala Lumpuri tagasi saada.

Vaade telgist

Kohalikud loomakesed

Järgmisel päeval pidin oma toast välja kolima, seega möödus päev pakkides asju kokku ja pakkides sama-aegselt ka järgmiseks reisiks. Õhtul läksime lennujaama - otsustasime seal öösel magada ja tuleb tõdeda, et sealsed McDonalds'i diivanid sobisid selleks kenasti.

Hommikul läksime esimese lennukiga Phnom Penhi, Kambodžasse. Loomulikult ei läinud kõik päris nii nagu planeeritud - olime lennukiga juba rajale jõudnud, kui öeldi, et tehniliste probleemide tõttu sõidetakse väravasse tagasi ja saame sees veidi oodata. Kohe meenus AirAsia eelmise aasta lõpu õnnetus, mis umbes sarnaselt läks. Seetõttu lootsime, et saame uue lennuki, kuid lennukit ei vahetatud. Õnneks jõudsime ikka kenasti kohale, lihtsalt paar tundi hiljem. Esimese päeva plaan oli jõuda kuidagimoodi ühistranspordiga oma hostelisse ning seejärel käia ära Killing Fields'i "muuseumis". Nii-öelda muuseum asus 15km kaugusel, kuid õnneks viis tuktuk meid sinna ning tõi ka tagasi väga hea hinnaga. Koht ise oli äärmiselt masendav, kuid kindlasti peab sellistes kohtades ära käima, et sellest imelisest kuid õnnetu ajalooga riigist aimu saada. Õhtupoolikul tegime linna ja kohaliku toiduga tutvust ning käisime ka ööturul.

Killing Fields'i Pagoda, milles asusid ühishaudadest leitud riided, pealuud ja muud luud. Sees olles muutus eelnevalt kuuldud audiogiidi jutt väga tõeliseks.

Kitsas tänavakene

Kohalik juuksur keset tänavat

Järgmisel päeval saabus Stefan. Hommikust süües saime ühe kohaliku käest teada, et meie hosteli tänaval olevat paar päeva varem leitud üks surnud turist. Seetõttu olime rahul, et samal päeval linnast lahkume. Enne aga käisime teises muuseumis - S21. Algselt oli see kool, mis 70ndate lõpul Democratic Campuchea ajal muudeti vanglaks. Jälle nägime palju masendavat, mida sealsed inimesed kannatanud on.

Liha küpseb päikse käes

Endine vangla

Seejärel liikusime bussiga Sihanoukville'i, kus peatusime ühes parimas hostelis. Järgmisel päeval peale imelist hommikusööki tegime kohaga natuke tutvust ja käisime mere ääres. Siis aga sõitsime lähedal olevale saarele - Koh Rong Sanloem.

Tühi rand Sihanoukville'is

Fotograafid

Kristile meeldis minust kummalisi pilte teha..

Väike snäkk

Leidsime internetist juba varem ühe ööbimiskoha saarel, mis veenis meid tänu oma imelistele piltidel. Tegelikkus polnud küll nii fantastiline, kuid peagi saime aru, et oleme siiski parimasse kohta sattunud. Kaks Ukraina paarikest töötasid selle kohakese kallal ning pakkusid parimaid hindasid. Kaks päeva ja ööd veetsime saarel vaikust ja loodust nautides. Võtsime päikest, käisime ujumas, jooksmas ja jalutamas ning viimasel ööl peale mõningast Kristi ja Stefani veenmist käisime ka planktonis ujumas. Olin seda ime varem Maya Bayl näinud, teised aga nägid seda alles siis ja tänasid mind, et ma neid piisavalt veensin.

Imeline hommikusöök

Meid kolme võis tihti näha sellises poosis, kuna väikesed krabid said meie headeks sõpradeks.

Ja siis oli aeg saarelt lahkuda. Õhtul läksime järgmisele bussile, mis seekord pidi viima meid Siem Reap'i. Esialgu tundus, et tegemist on mugava magamiseks mõeldud bussiga. Tegelikkuses oli see aga veidi imelik - Stefani pidi näiteks ühe võõra tüdruku kõrval magama ja ruumi oli seal päris vähe. Phnom Penhis pidime aga bussi vahetama tavalise vastu. Hommikuks jõudsime Siem Reap'i.

Esialgu tegime natukene linnaga tutvust, jõime smuutisid ja lasime kaladel enda jalgu närida. Vahepeal kohtusime ühe lõbusa tuktuki juhiga ja otsustasime, et tema võiks meid ehk Angkor Wati templisse viia. Leppisime temaga kohtumise kokku ning jätkasime linna uudistamist. Peale Kambodžale omapärase pitsa söömist oli aeg oma juhiga kohtuda. Kõigepealt viis ta meid järjekordsele Killing Fields'ile, mis Angkor Wati läheduses oli, ja nägime jälle palju kurba ja masendavat. Tempel ise oli loomulikult imeline, kuid päiksetõusu, mille pärast me sinna üldse läksime, me ei näinud. Taevas muutus hoopis tumesiniseks ja saime ka kõvasti vihma. Hostelisse tagasi jõudsime varakult, kuid olimegi päris väsinud.

Suurepärased smuutid

Päikseloojang?!

Järgmisel hommikul oli alguses plaan minna templisse päikesetõusu vaatama, kui otsustasime veidi hiljem liikuma hakata. Veetsime päeva templites uudistamas, aga ehk pildid ütlevad selle kohta enam kui sõnad võiks öelda. Ja õhtul ootas meid järjekordne buss, seekord siis Bangkoki, Taimaale. Kõige hullem selle sõidu juures oli ootamine piiril.

 

Naljakad poosid

Puujuurikad tundusid parimad taustad meie piltidele 

Veel naljakaid pilte..

Lõunaks jõudsime Tai pealinna kohale. Esimesel pärastlõunal otsustasime oma hosteli ümbruses ja ühtlasi väga turistiderohkes alas lihtsalt ringi vaadata ja kohalikku toitu proovida. Õhtul läksime tuktukiga ühele populaarsemale ööturule, et ka veidi šopata.

Järgmisel päeval plaanisime käia templites. Jõudsime kõigepealt Royal Palace'isse, kuid leidsime, et sealne piletihind on liiga kõrge ja turistirohkus ei ole samuti kõige meeldivam. Siis käisime hoopis Wat Pho, mis on tuntud ka kui Temple of the Reclining Buddha (Lamava Buddha tempel). Veetsime seal päris kaua aega, kuna näha oli väga palju. Seejärel pidime Kristiga aga tagasi hosteli poole minema, sest buss viis meid Tai põhjaossa Chiang Maisse.

Lamav Buddha

Hommikul jõudsime oma hotelli ning peale väikest puhkust algas trekkimine Chiang Mais. Esimesena külastasime Orhideeaeda, kus oli ka väike liblikaaed, mis mulle muidugi väga meeldis. Seejärel läksime PooPooPaper'i valmistamise kohta. Nimi ütleb juba ära, millega tegemist oli. Seejärel algas päris trekkimine peale, mille lõpuks jõudsime elevantide peatuspaika, kus ka ise ööbisime. Õhtul saime seal elevantidega jalutada ja seejärel neid jões pesta.

Saime ka ise paberit valmistada "poo"-st, mis oli juba veidi töödeldud ja värvitud. Meie oma on roheline paber, mille panime siis päikse kätte kuivama.

Enne elevandidušši..

..ja pärast.

Teisel päeval matkasime jälle mägedes/küngastel ja jõudsime väga väikese kuid laheda koseni. Kasutasime seda loodusliku liumäena, kuna all oli looduslik bassein. Hiljem läksime jõele parvetama. Olime Kristiga samas parves koos prantslastega ja ühe kohaliku ja sõit oli väga lõbus. Käisime kõik ikka vees ka ära, kas siis meelega või siis tõmmati meid lihtsalt vette.

Nautisin ka teiste loomadega mängimist

Väga kihvt kogemus

High Five!

Saime lõpus ka päris parve proovida

Järgmisel päeval olin endale võtnud väikse tuuri Chiang Raisse, millest Kristi otsustas loobuda. Hommikul liikusime minibussiga kõigepealt ühe kuumaveeallika juurde, mis väga eriline ei olnud. Järgmine paik oli aga tempel, mille nägemist olin väga kaua oodanud - White Temple. See on tõesti üks fantastiline tempel, mille peaks oma silmaga ära nägema (juba seepärast, et sisemusest pilti ei tohtinud teha, seega ei saa ma seda näidata). Järgmine peatus oli Golden Triangle ehk koht, kus Tai, Myanmari ja Laose piire lahutab jõgi Mekong. Koht on tuntud ka oopiumi kasvatus- ning kauplemispaigana. Läksime jõele ka paadiga sõitma ning tegime väikese peatuse Laoses. Seejärel käisime ära Tai kõige põhjapoolsemas tipus ning ühe kohaliku hõimu juures. Õhtuks jõudsin oma hotelli tagasi.

Imeline valge tempel

Kõik detailid templis olid ebatavalised ja kaunid samaaegselt

 

Nagu tõeline turist

Kuldne kolmnurk

Väike põige Laoses

Maoviskit?

Tai põhjapoolseim tipp

Kohalik külake

Viimasel päeval Chiang Mais otsustasime minna Vanalinna osa vaatama ning põigata sisse ka paari templisse. Loomulikult otsustasime ka veidi šopata ja seejärel läksime tagasi oma hotelli, kust õhtul liikusime tagasi Bangkoki.

Bangkokis tagasi olles olime küll üliväsinud, kuid otsustasime sellest hoolimata natukene linna peal ringi käia. Õnneks sattus meie teele üks mees, kes hankis meile valitsuse tuktuki, mis maksis meile kõigest 20 bahti ja selle eest viidi meid mitmesse templisse ja ka turistidele mõeldud poodidesse. Aga eks meil endal polnudki palju plaane ja olime šoppamisest huvitatud. Viimasel päeval me seda ainult tegimegi, et veel viimased kingid hankida. Ja õhtul oli jälle minek lennujaama, kus seekord olid magamistingimused oluliselt halvemad. Kuidagimoodi pidasime kella neljani hommikul vastu ja siis saime lõpuks sisse ja jätkasime lennuki ootamist. Tagasi Kuala Lumpuris olime lõunaajal ja seal meie reis kahjuks lõppeski.