9. detsember 2014

Sajas päev

Kalendri abil arvutusi tehes sain aru, et olen siin juba sada päeva olnud. Päris kaua.. samas üle poole on veel ees :)
Vahepeal ma eriti kaugel käinud ei ole - tegin vaid tutvust ühe KL lähedal asuva džungli/metsa/pargiga, mis oli mõnus looduslik vaheldus siinsele linnaelule.


Eelmisel nädalal toimus lõpuks kauaoodatud rahvusvaheline õhtusöök ülikoolis. 


Esialgu oli planeeritud, et peaksime igaüks kodumaiseid sööke valmistama, kuid lõpuks see muutus ning otsustati, et peaksime hoopis oma traditsioone ja kultuuri teistele näitama. Itaallased lasid publikul arvata sõnu ristsõnal, mis oli täitsa tore ja humoorikas, kuna nad ise on väga naljakad. Lähis-Ida tudengid otsustasid rääkida Malaisia keeles, millest ma kahjuks aru ei saanud, seega jäid naljad natuke selgusetuks. Sakslased tegid ettekande oma traditsioonidest ning laulsid hümni. 


Prantslased laulsid koos prantsusekeelset laulu, mille sõnu nad ei täpselt ei teadnud.. ja seejärel riigihümni ka. Portugaallane näitas naljavõtmes videot Portugali kohta ja Korea tüdrukud tantsisid PSY järgi :) 


Mina otsustasin ka sissejuhatuseks näidata lühikest videot Eesti kohta ning seejärel võtsin julguse kokku ja laulsin.. koorilaulu.. koos võimsa laulupeo ühendkooriga (video abil). Idee oli vist hea, aga teostus oleks võinud palju parem olla, kui mul oleks olnud mingigi koht, kus eelnevalt harjutada. 


Kuna olin teistsugune kui tavaliselt, tahtsid kõik kohe pilti teha :)

Lõpus nägime ka Malaisia traditsioonilisi tantse.

Ja saime ka ise tantsida.

Õnneks sain peale seda toredat aga natuke stressirohket üritust andekate koorilauljate proovi kuulata-vaadata.

Tulevase superstaariga..

..ja imelise Anis'ga.



Palju selfiesid... peaksin ka nende tegemise oskuse ära õppima lõpuks.

Järgmisel päeval käisin nende imetoredate neiudega karaokes.


Ja seejärel sain võimaluse Anis'e perekonnaga tutvuda, mis oli loomulikult suurepärane. See malaislaste sõbralikkus, mille kohta juba ammu kuulsin, ei ole üldse mitte liialdus. Käisime kõik koos ühe õe bowlingu võistlusele kaasa elamas ning seejärel mängisime koos piljardit ja juba taheti teha plaane järgmiseks nädalavahetuseks :)


Ja eile kasutasin lõpuks ära võimaluse näha seda suurt linna KL Tornist.

Kahjuks ei olnud ilm parim ja pääsesime oma odavate piletitega vaid akendega vaateplatvormile.

See oli nüüd juba kaks nädalat tagasi, kui minuni jõudsid kaks toredat pakki - üks emalt Eestist ja teine TTÜ poolt, saadetud Vietnamist. Tegid mind kohe väga rõõmsaks.

Vahepeal teevad mind rõõmsaks ka üliuhked jõulukaunistused erinevates kaubanduskeskustes.


Farinaga

Veidi üle nädala tagasi korraldasime teiste vahetustudengitega viimaks ühe peo - ühtaegu rõõmsa ja kurva. Nimelt pidasime Andy sünnipäeva. Samas oli see omamoodi lahkumispidu kolmele sakslasele (Max, Philipp ja Simon), kes on hetkel reisimas Austraalias ja Uus-Meremaal, kuid tulevad jaanuaris üheks nädalaks veel Kuala Lumpuri tagasi. Seejärel on minek tagasi Saksamaale.

 Ezzam, mina, Max ja Alex

23. november 2014

Kaheksakümne neljas päev

Eelmisel nädalavahetusel toimus järjekordne ülikooli-reis. Seekord korraldati see eelkõige IT-teaduskonna bakalaureuseõppe vahetustudengitele. Õnneks puutun ma nendega (40 prantslase, 5 korealase ja 1 austerlasega) kokku malaisia keele tunnis, mistõttu saime ka mina, Frank ja Celso reisist osa võtta.
Laupäeva varahommikul alustasime bussiga teekonda elevantide varjupaika. Kahjuks ei saanud me seal elevantide seljas sõita nagu esialgu lootsime, kuid saime neid sööta.


Seejärel liikusime edasi Setiu'sse (Setiu Agro Resort), kuhu jõudsime õhtul pimedas. Järgmisel päeval nägime, et oleme sattunud ühte imelisse kohta peaaegu keset džunglit.


Järgmisel päeval alustasime varakult erinevate põnevate tegevustega. Esimeseks proovisid kõik Flying Fox'i, mis ei olnud nii adrenaliinirohke, kui oleks võinud arvata. (Hetkel pildid sellest puuduvad, aga update'in kohe, kui need minuni jõuavad.)
Järgmisena hakkasime suurtest torudest parve ehitama. Olin grupis korea tüdrukutega ja ühe kohaliku tüdrukuga, seega palju mehejõudu meie grupis ei olnud :D Õnneks saime paduvihmas parve ehitamisega hakkama, kuigi lõpuks olime kõiki läbimärjad. Seejärel pidime ülejäänud kolme grupiga järve peal ka võistlema. Jäime loomulikult viimaseks, kuid enda jaoks olime võitjad.
Enne vihma..

 

Kui teised juba valmis olid oma parvedega, pidime meie veel tööd rabama.

Ja siis algas võistlus vees.

Seejärel läksime järgmisele järvele kanuude ja paatidega sõitma.

Minul ja Dhaniyah'l tuli see kenasti välja, mõned teised veetsid aega aga vees olles.

Õhtu poole aga otsustasime dzunglisse minna. See oli üks huvitav kogemus, kuna sain džunglite kohta väga palju teada. Nimelt tahtsid mõned prantslased iseseisvalt džunglisse minna, kuid kohalike keelu peale otsustasid nad siiski meie giidi ära oodata ja kõik koos hiljem minna. Mina aga jäin uudishimust kuulama, mis nendes džunglites siis nii erilist on ja sain teada, et need on päris ohtlikud kohad, kuhu iseseisvalt ei tohiks minna.


Lisaks muule vajalikule, sain ka teada, et pildilolev taim on väga hea kaitse kaanide vastu ja hea viis nende armide peitmiseks. Hiljem osutusin ka ise väikse kaani ohvriks.

Viimasel päeval käisime korraks Kuala Terengganus, kuid kuna päev oli väga vihmane ja oli tunda üleujutuse tekkimist, sõitsime kiirelt KL-i poole tagasi. Paar päeva hiljem oligi uudis, et sealne piirkond ujutas üle ja Setiu Agro Resort'is hukkus seetõttu üks poiss.
Peale reisi jäin aga korralikult haigeks. Seetõttu soovitus kõigile, kes siia tulevad - soojad riided kaasa, kuna bussides, kaubanduskeskustes ja mujalgi on väga külm.

19. november 2014

Seitsmekümne viies päev

Kuidas religioon siinset elu mõjutab?

Olen siin olles mõistnud, et Eesti on tõesti üks kõige vähem religioonne riik maailmas. Siin on asjalood muidugi hoopis teisiti - suurem osa inimesed on moslemid, kuid leidub ka kõike muud (eelkõige hiinlaste ja indialaste usundid). Esimestel päevadel sain aru, et olen siin üks vähestest, kellel religioon nii-öelda puudub.
Igatahes.. miks mul tuli üleüldse mõte sellel teemal kirjutada? Esiteks seepärast, et sain peale eelmist postitust ühelt blogilugejalt natuke häid soovitusi. Teisena mõjutas mind aga hetkel kestev loeng. Täna teevad tudengid presentatsioone ning teist presentatsiooni segas alguses tavapärane "palvelaulu" teavitus kellegi (arvatavasti õppejõu) telefonist ning seejärel ametlik laul ülikooli kõlaritest. Kuulasime siis palveaega teavitava laulu ära ja seejärel sai neiu oma presentatsiooniga jätkata. See on igapäevane asi, millega olen tasapisi juba ära harjunud. Loomulikult tähendab see, et kolmetunnise loengu ajal on täiesti normaalne teha 20-40-minutine paus, et kõik jõuaksid palvetamas käia ja ehk ka õhtust süüa. Ehk siis loenguid mõjutab see kõik olulisel määral.
Üldiselt olen islami teemadel üritanud iseennast harida ja seetõttu rääkinud mitmete inimestega. Tuleb välja, et üldiselt ollakse Malaisias religiooni koha pealt päris ranged. Tüdrukud on kaetud pealaest jalatallani ja pearätiku "hijab" kandmine on loomulik. Aga on ka erandeid, kes on otsustanud salli mitte kanda. Pakistani tüdrukute arust on olukord Pakistanis veidi vabam. Kindlasti sõltub see oluliselt perekonnast, aga nii palju kui kuulnud olen, antakse seal tüdrukutele vabadus ise otsustada.
Islamile kohaselt ei tohi naised ja mehed üksteist puudutada.. ja see tähendab, et ka käe surumine on keelatud. Loomulikult olen nii mina kui ka teised vahetustudengid (mehed) seepärast piinlikku olukorda sattunud. Minul juhtus esimene kord Kuala Terengganus ühes mošees, kus ulatasin oma käe mošees töötavatele poistele, mille peale poisid kohe eemale tõmbusid ja isegi naerma hakkasid. Edaspidi olen hoidunud ise oma käe ulatamisest ja ootan teise poole reaktsiooni, sest mõned ei suhtu sellesse keeldu nii tõsiselt ja siiski suruvad kätt.
Jätan siinkohal selle postituse pooleli, kuid järgmine kord on kirjutada veel paljust. Näiteks on meile tavapäraste WC-de kõrval populaarsed ka teistsugused WC-d - eelkõige mošeedes, aga ka ülikoolis ja mujalgi. Neid erinevusi võite aga ise siia avastama tulla ;)

5. november 2014

Kuuekümne kuues päev

Jõudsin eile tagasi lühikeselt Langkawi-reisilt. Seekord oli reis hoopis teistsugune, kuna suurem osa UniKL vahetustudengid olid koos, kaasa arvatud meie imeline rahvusvahelise osakonna seltskond.

Buss oli pooltühi - kokku oli meid 21 (6 inimest rahvusvahelisest osakonnast, kellest üks on Itaalia neiu, 1 tüdruk Pakistanist, 9 poissi Saksamaalt, 3 Itaaliast ja 1 Portugalist ning mina)

Reedel asusime varahommikul teele esimesse UniKL campus'esse, kus nägime täpsemalt kogu teaduskonda ning seejärel saime võimaluse iseennast, oma kodumaad ja ülikooli tutvustada. Seejärel jätkasime tüütut bussireisi, et jõuda ööbimiskohta Alor Setari. Hilisõhtul otsustasime poistega linna peal ringi vaadata, kuid ainuke koht, mille leidsime oli tavapärane 7 Eleven. Seega otsustasime hotellitoa-peo kasuks ning mingi hetk läksime ka katusele vaadet nautima.

Järgmisel päeval ärkasime vara ja liikusime edasi Langkawi suunas. Keskpäeval jõudsime kohale ja mängisime terve päeva turiste. Pärastlõunal kasutasime köisraudteed, et jõuda kõrgele mäe otsa, aga nagu juba tavaks on saanud, ei lasnud udu meil kaunist vaadet nautida. Õnneks oli ilm ilus ja nägime seda ilu vähemalt tee peal.

Poseerivad

Udu mäe otsas


Õhtuks jõudsime oma mitme-tärni hotelli. Laupäeva õhtuks oli rahvusvaheline osakond meie jaoks kena ühise õhtusöögi korraldanud ja seejärel läksime järjekordselt poistega linna peale. Seekord õnnestus see veidi paremini - leidsime nii-öelda parima pubi-klubi, mis oli põhimõtteliselt ühe väikese poe terrass ehk ei midagi luksuslikku. Aga hiljem tegime tutvust ühe päris-klubiga, mis oli täitsa asjalik. Siis hakkas aga meie seltskond kiiresti kokku kuivama ja mingi hetk otsustasime, et peaks selle peo lõpetama. Viimaste tugevatega üritasime veel hotelli katusele jõuda, aga pidime siiski basseiniga leppima.

Järgmisel hommikul oli äratus väga kiire, sest nii mina kui mu toakaaslane - Pakistani tüdruk Ariba - magasime mõlemad sisse. Pakkisime kiirelt asjad ja jooksime hommikusöögile enne, kui lahkuma pidime. Pühapäeva plaan oli minna kõigepealt ühele väiksele saarele kohalikku kooli. Seal tutvusime kohalike 12-16-aastaste õpilastega ja saime nendega koos töötada. Meid pandi erinevatesse gruppidesse ja pidime koos õpilastega kõrtest ehitama kaks ehitist oma kodumaalt. Olime Pakistani tüdrukuga samas grupis ja otsustasime teha ühe Pakistani ehitise ja ühe Eesti oma. Töötasin toredate poistega, kes alguses asjast väga aru ei saanud, aga üritasin aeglaselt rääkida ja saime Laulukaare ehitamisega kenasti hakkama. Lõpus oli eriti tore vaadata, kuidas poistele see asi meeldima hakkas ja neil oma ideed tekkisid. Teiste töid vaadates avastasime aga Aribaga, et meie kui ärindustudengite ehitised on ikka väga algelised. Suurem osa poisse on aga insenerid, mistõttu ehitised olid väga huvitavad.
Lõpus tulid mõned tüdrukud viisakalt meiega hüvasti jätma ja avaldasid austust nii nagu Malaisias kombeks on. Ääretult armsad ja viisakad tüdrukud :)


Paadisõit saarele

Roosadena jõudsime saarele.


Kool asub keset loodust, kohe ühe väikse mäe külje all.

Koos Ariba, rahvusvahelise osakonna juhiga ja toreda tüdrukuga, kes meie ehitisi esitles :)

Pärast kooliprojekti läksime järgmisele paadireisile. Esimeseks peatuspaigaks Langkawi saarestikus oli üks kena Tuba saar, mille keskel asub suur järv. Läksime siis sinna suplema.



Pilt oma uue õekese Aniem'ga :)

Veemõnud

Järve äärest tagasi tulles nägime tee peal suurt makaagiseltskonda.



Järgmiseks peatuspaigaks oli koht, kus on palju kotkaid.


Sõbrad teises paadis

Viimasel päeval alustasime hommikul seiklust Langkawilt Kuala Lumpuri. Alustasime minivan'iga, seejärel praam ja siis buss. Esimesena külastasime UniKL MSI'd. Meile tutvustati seda campust ja siis saime veel viimast korda oma kodumaad esitleda. Alguses oli kuulajate hulgas vaid neli tudengit, kuid tunni aja jooksul kogunes neid veidi juurde.

Loomulikult anti meile pakikesed, milles oli järjekordne nokamüts, nagu vist igale ülikoolile kombeks on.

Grupipilt peale presentatsioone

Seejärel kostitati meid hea ja paremaga ning saime ka kohalike tudengitega suhelda. Geniaalsed itaallased otsustasid aga Eestit natuke propageerida ja kõigile jäi Estonia kenasti meelde.

Lausa nii hästi jäi see meelde, et viimaste grupipiltide ajal hüüti kui ühest suust mitte "Cheese" vaid "Estonia".

Järgmised tunnid olime sunnitud veetma bussis. Ühel hetkel sai uni otsa ja otsustasin seltskondlik olla. Jutustasime neljakesi ja kellelgi tuli idee oma lauluannet näidata. Itaallane Matteo alustas ja malaislane Sufi jätkas. Mina olin kolmas. Hiljem liitusid ka sakslased ja portugaallane ja nii me laulsime kõik oma emakeeles kuni jõudsime ülikooli tagasi. (NB! Kui kellelgi on soovitusi, mida võiksin järgmine kord sarnases situatsioonis laulda, andke aga teada.. seekord alustasin Mesipuuga ning laulsin ära ka Talveöö ja Kodulaulu.)